Rohelusest pakatavaid siseruume on põnev jälgida nii Fahle maja aatriumi kui Tominga Ärimaja näitel. Heaga on silma jäänud nii Kopli liinide arendus kui ka Ülemiste City, kes on pikemat aega olnud oma arenduses artikuleeritult väärtuspõhine ja tegutsedes sihikindel.
Maailmas on tehtud üksjagu uuringuid, mis kinnitavad selliste lahenduste ülipositiivset mõju inimestele. Vabalt võiks neist saada Eesti kinnisvaraarenduse kullastandard! Kunsti investeerimisest nooblitesse kontoritesse ja üleüldse avalikku ruumi on saanud juba norm, järgmisena sooviks väga, et ka rohenurgad, roheseinad jmt oleks siht, kuhu hea õhu ja sisekliima tarbeks investeeritakse. See tasub end kuhjaga ära.
Mul on raske mõista, miks ometi on loodud Tallinna kesklinna kõige-kõigemasse piirkonda – Kalaranda ja Admiraliteedi basseini äärde – lihtsalt natuke uuem ja kallim versioon nn «lasnamäest». Mõlemad esindavad minu jaoks ahnet linnaarenduskultuuri ja mul endale oleks raske argumenteerida, miks ma peaksin arvestades hinna-elukvaliteedi suhet sinna korteri soetama. Pakutava elukeskkonna terviklikkuse ja kvaliteedi poolest on need kahetsusväärselt puudulikud. Mul on kahju inimestest, kes on sinna investeerinud. Ja kahju on ka võimalustest, mis raisku lasti. Arvestades linnarohelise sotsiaalmajanduslikku mõju igas mõõdetavas positsioonis – turvalisusele, majandusele, psüühikale, turunduslikult, klimaatiliselt, tervishoiule – oleks meile palju odavam teha asju kohe õigesti.
Linnade – kus elab juba mõnda aega suurem osa rahvastikust – käsitlemine mingi kehva elukeskkonna õigustusena ei pea paika. Ka seal peavad kehtima kõik need samad ootused ja tehtama pingutusi, saavutamaks elukeskkond, mida me maal asuva puhul väärtustame: puhas õhk, puhas vesi, müra vähesus, rohelus, elamisväärne temperatuur, talutav elutempo, liikuvusvõimalused ja ühistranspordi kättesaadavus. Pluss muidugi kõik muud avalikud teenused alustades koolist, laste ja tervise hoiust, lõpetades prügikorralduse või tänavate hooldamisega. Roheenergia tootmine ja ringmajanduse läbi saavutatu muidugi ka. Lisaks kõik see, miks meile linnad meeldivad: kultuur, palju erinevaid inimesi, intellektuaalne tihedus ja väljakutseterohked töökohad, meelelahutus, puhas toit jne. Pole mingit põhjendust neid välistada või vastandada ja öelda, et need ei kuulu meie kultuuriruumis põhiseadusega kaitstud ja tagatavate põhivajaduste hulka. Iga tagurdatud samm selles reas on kompromiss vales kohas ja valede väärtuste arvel. Ainus tõeliselt isamaaline tegu on seda kaitsta, mitte sellest lihtsalt rääkida.
Iga suurema kui nelja korteriga kortermaja, rääkimata büroo- või kaubanduspinna krundist vähemalt ⅓ peaks olema kaetud kõrghaljastusega. Jah, kõigele muule täienduseks, mis teeb olemise mõnusaks. Maapealsed parkimiskohad peavad kaduma ja mahtuma hoone enda alla, ja muutuma nende kasutajatele lisakuluks. Katused ja fassaadid olgu elektri tootmiseks või haljastatud ning iga arendaja panuseks peaks saama sellise tervikliku minimudeli järgimine. Ei ole nii, et osa arendustest toodavad betooni ja kuumasaari ning meie oma ühise vara arvelt püüame siis päästa, mis päästa annab ja võitlema autostumise, kuumasaarte, elukvaliteedi drastiliselt halvenemise, üleujutuste, pommivarjendite puudumise jmt tagajärgedega. Oleme pigem varem kui hiljem sunnitud tegema arutuid pingutusi, et tekkinud probleemidega tegeleda, millest paljud on paraku pööramatud. Ise ennast juukseidpidi soost välja ei tõmba kui ollakse enne kõik teinud selleks, et seal silmini sees olla. Seepärast oleks tark sinna mitte ronida!
Üha kuumeneva ja äärmuslikumaks muutuva kliima tõttu, kasvava ohuga toidu- ja energiajulgeolekule ning vaimse ja füüsilise tervise probleemidele tuleb drastiliselt muuta seniseid tõekspidamisi ja inertsust muutustega kohanemisel. Seda nii riigi, kohalike omavalitsuste, üksikisikute kui organisatsioonide tasandil.
Autod võiksid parkida hoonete alla ja neid võiks olla kordi vähem. Tänapäeval on napakas pidada autot staatuse sümboliks, mis aitab jõuga kehtestada end teiste aeglasemalt liikujate arvelt ja üle. Eriti piiratud linnaruumis. Ja veel ogaram on poliitikute retoorika, et mida iganes me «linnaarenduses» teeme, ei tohi seda teha autojuhtide ja autode arvelt. Kui mitte nende arvelt, kelle siis veel?
Lisa kommentaar